Kasutusmuutuste

Kasutusmuutuste mõiste kirjeldab keele kasutuse muutumist ajas. Need muutused puudutavad sõnade tähendust, kasutusviise, grammatilist vormi ning kontekste, kus keel neid kasutama kipub. Võib eristada semantilisi nihkeid (tähenduse laienemine või kitsenemine), muutusi sõnavara kasutusviisides ning muutusi lausete ehituses ja pragmaatikas. Üldiselt on kasutusmuutused looduslik ja ajas toimiv protsess, mis peegeldab keelekasutuse vajadusi ning kogukondade suhtlusviise.

Semantilised nihked on kõige tuntavamad: sõna omandab uusi tähendusi, vanad tähendused võivad kaduda või vähesemalt esineda. Grammatika ja lauseehitus võivad ajas muutuda, näiteks erinevad konstruktsioonid võivad saada tavalisemaks või harvemamaks. Sõnavara arendamine hõlmab uute sõnade võtmist kasutusse, laenude integreerumist ning vanade väljundite uude konteksti suunamist. Pragmaatilised muutused kajastuvad muutuvas registreis ja kommunikeerimisviisides, näiteks formaalse ja mitteformaalse keele vaheldumine.

Kasutusmuutuste põhjused on mitmekesised: keelene kontakt teise keeliga, tehnoloogia areng ja digitaalne kultuur, meedia ning interneti mõju, sotsiaalsed ja kultuurilised muutused ning keelestandardid või sõnastikud, mis ajas uuenduvad. Uute kasutuste jälgimine on oluline sõnastike, terminoloogia ja keelepoliitika jaoks.

Uurimine toimub peamiselt korpuste ja diachroniliste andmete põhjal: sageduste muutuste analüüs, tähenduste märgistamine ja kontekstide jälgimine. Kasutusmuutuste studeerimine aitab mõista keele arengut ning kultuurilisi ja tehnoloogilisi sogatusi. Seosed keele kui kultuurilise nähtusega jäävad tihedad ning neid hinnatakse nii üldise keelenägemuse kui erialaste valdkondade raames.