Kõhrkoed

Kõhrkoed ehk kõhrkude on sidekoe tüüp, mille peamised omadused on elastsus, vedelikusisaldus ja vähene verevarustus. Need koosnevad kondrotsüütidest (kondrotsüüdid) ja tugeva ekstratsellulaarse maatriksist, mis sisaldab peamiselt kollageeni tüüpi II kiude ja proteoglükaane. ECM-i lõplik vedelikkus võimaldab kõhrkude vastupidavust survetele ja hõõrdumisele ning tagab libiseva ja kerge liikumise põhiseks artikulatsioonide pinda kaitsvaks mehhanismiks. Enamik kõhrkudes ümbritseb perikondrium, mis pakub toitainete difusiooni ning osaleb kasvu ja reparatsioonis; liigestepiirkonna artikulaarne kõhr on selle poolest erand, kuna sellel puudub tihe perikondrium.

Kõhrkoed jagunevad peamiselt kolmes tüübias: hüaliinne kõhr (hüaliin-kõhr), elastne kõhr ja fibro-kõhr. Hüaliinne kõhr on kõige levinum ning katab liigeste pinna, moodustab embrionaalset skeleti, rinnakõhre ning ninaosa luudest peamiste aluste. Elastne kõhr sisaldab lisaks kollageenile ka palju elastseid kiude, mis annab sellele paindlikkuse; esindab kõrvapõrutust, epiglotti ja teistes hingamisteede osades. Fibro-kõhr on tugev ja vastupidav lõhkuse ja survetugevuse all, ning leitav intervertebraalsetes ketastes, pubi sümfüüsi liigestes ja meniskides.

Kõhrkoe peamine funktsioon on pakkuda pehmet, kuid tugevat toestust ning vähendada hõõrdumist, võimaldades sujuvat liikumist ning koormuse jaotust. Kuna kõhr on avaskulaarne, paraneb see aeglaselt ning vigastuste ravi on keerulisem. Patoloogias on tavaline kõhrkoe lõtvumine või degeneratsioon, mis mängib olulist rolli haigustes nagu osteoartriit. Uuringud ja biotehnoloogia tööriistad keskenduvad parema regenereerimise ja kunstlike lahenduste arendamisele.