regenereerimise

Regenereerimine on elusorganismide võime taastada kahjustunud kudesid, elundeid või isegi kogu kehaosi ning taastada nende funktsioonid. Regenereerimise ulatus võib olla rakulisel tasandil kuni tervete organite ja ökoloogiliste süsteemide taastumiseni. Ökosüsteemide regenereerimine kirjeldab samuti keskkonna taastumist pärast kahjustusi või häireid.

Mehhanismid toimuvad mitmel tasandil. Rakuline regenereerimine hõlmab rakkude jagunemist ja diferentseerumist; kudede regenereerimine võib hõlmata blastema moodustumist mõnel loomal; organite regenereerimine tähendab sageli uut koe või funktsiooni taastamist. Taimed regenereerivad peamiselt meristeemsusega, mis on võimeline tekitama erinevaid koetüüpe.

Regenereerimise võime erineb loomade seas suuresti. Planaarid ja mõned salamanderid on tuntud oma jäsemete ja muude kudede regenereerimisvõime poolest, inimeste regenereerimisvõime on tavaliselt piiratum ning tihti kaasneb armide tekkega. Inimese kehas on parem regenereerimine maksas, nahas ja veresoonetes ning teistes kudedes, kuid täielik taastumine on piiratud.

Meditsiinis on regenereerimine keskne valdkond: tüvirakkude teraapia, kudede insenerimine ja biomaterjalide kasutamine ning geneetilised lähenemised, mille eesmärk on taastada või parandada kahjustatud koe funktsiooni ning vähendada armistumist ja kroonilist haavade paranemist.

Väljakutsed ja eetilised küsimused hõlmavad immuunreaktsioone, kontrolli rakulise käitumise üle, kasvajariski ning regulatiivseid ja eetilisi piiranguid. Teadus püüab edasi mõista signaalvahetust ja arendada turvalisi ning tõhusaid regenereerimise ravimeetodeid.