Intermolekulaarisina

Intermolekulaarisina viitab mõiste jõudude kogumile, mis eksisteerivad molekulide vahel ning hoiavad molekulide gruppide koos. Need jõud on palju nõrgemad kui intramolekulaarsed sidemed (näiteks kovalentsed või ioonilised sidemed), kuid nende kumulatiivne mõju määrab paljud ainese makroskoopilised omadused, nagu sulamistemperatuur, keemistemperatuur, lahustuvus ja füüsikalised olekutunnused.

Põhilised intermolekulaarseina liigid jagunevad peamiselt van der Waals'i jõududeks, vesiniksidemeiks ja ionodipoolseteks/tulemustevahelisteks interaktsioonideks. Van der Waals'i jõud hõlmavad Londoni dispersionjõude, dipool-dipool-jõude ja dipool-induüsitud dipool-jõude; need tekivad molekulide elektronide korrigeerimise või molekulide polarisatsiooni tõttu ning võivad olla väga erineva tugevusega sõltuvalt molekulide suurusest ja polariseeruvusest. Vesiniksidemed on eriline, suhteliselt tugev intermolekulaarne sidemete vorm, mis moodustub H-atomi ja tugeva elektronegatiivse elemendi (nagu O, N või F) vahel; need on olulised näiteks vees, aminohapetes ja nukleiinhapetes ning mõjutavad struktuuri ja funktsiooni suurel määral. Ionid ja polaarsete molekulide vahelised ionodipoolsed interaktsioonid on samuti märkimisväärsed, eriti lahustuvusprotsessides ja elektrolüütides.

Intermolekulaarised jõud määravad paljuski aine omadused: madalad sulamistemperatuurid gaasilistes või vedelikes ainelites, kõrgemad kui polaarsetes ainetes, lahustuvus polariseeritud lahustites, ning vedelike ja tahkete rõhtlus. Bioloogias mängivad need jõud olulist rolli molekulide ruumilise kujutise ja funktsioonide, näiteks vee vesiniksidemete kaudu kujunemise ja valkude ning DNA struktuuri stabiliseerimisega.

Kokkuvõttes on intermolekulaarisina peamiselt van der Waals'i jõud, vesiniksidemed ja ionodipoolsed interaktsioonid, mis annavad ainete makroskoopilised omadused ja võimaldavad elulisel tasandil sujuvalt toimida.