polariseeruvusest

Polariseeruvus ehk polarisatsioon on füüsikaline nähtus, mis kirjeldab, kuidas elektromagnetlain ja aine reageerivad elektriväljale. Valgus on elektromagnetlaine, mille elektriväli võib oscillatsiooni suunata teatud viisil. Selle tulemuseks võivad olla lineaarne, ringiline või elliptiline polarisatsioon. Lineaarse polarisatsiooni korral oscillatsioon on ühel sirgjoonel; ringilise polarisatsiooni korral on kahe orthogonaalse komponendi faasid 90 kraadi võrra nihkes ja amplituudid sobivad; elliptiline polarisatsioon on nende kahe kujundi vahepealne.

Polarisatsiooni saab tekitada, muuta ja analüüsida erinevate seadmetega. Polarisaatorid lasevad läbi ainult ühe polarisatsioonisegmendi, laineplaadid lisavad faasi ning peegeldumine ja läbimine materjalide sees võivad polarisatsiooni muuta. Brewsteri nurk on nähtus, kus peegeldunud valgus on tugevamalt lineaarse polarisatsiooniga.

Polaariseeruvus aines kirjeldab elektronide pilve deformatsiooni elektrivälja mõjul. See indutseeritud dipoolmomenti suurus on proportsionaalne elektriväljaga ja materjali dielektrilise koostisega; seetõttu on polariseeruvus seotud dielektrilise konstantiga ja refraktiivsusega. Isotroopne polariseeruvus näitab sarnast vastust kõikides suundades, anisotroopne aga sõltub suunast. Polariseeruvus sõltub sagedusest ning materjali struktuurist.

Mõõtmised ja rakendused: Valguse polarisatsiooni seisundit kirjeldatakse sageli Stokes’i parameetritega ja muudetakse Muelleri matemaatikaga. Praktikas kasutatakse polarisaatoreid, faasplaate ja teisi optilisi elemente LCD-ekraanides, fototöötluses, 3D-kinos ning paljudes teadus- ja tehnikasüsteemides.