Polarisaatorid

Polarisaatorid on optilised filtrid, mis läbivad valguse ainult ühe kindla polarisatsioonijoonena ja blokeerivad teise polarisatsiooni komponendid. Nii võivad nad suurendada kontrasti, vähendada peegeldusi ja kontrollida valgusvoo polariseerumist erinevates seadmetes. Polarisaatorid jagunevad peamiselt lineaarseteks ja ringpolarisatsioonipolarisaatoriteks, ning nende toimimine põhineb kas dichroilisel hääletusel (absorbtsioon) või birefringentsusel (lainete kiiruste erinevused).

Lineaarpolarisaatorid läbivad valgust ainult ühe kindla lineaaarse polarisatsioonisuuna ja blokeerivad teise. Enamik kommertselt saadavatest lineaarpolarisaatoritest on valmistatud dichroic materjalidest või polüvinüülalkoholiga (PVA) dopitud lindfilmidest, mis sisaldavad järjestatud molekule. Valguse intensiivsus pärast polarisaatori muutub sõltuvalt vahelisest nurgast Malus’i seaduse järgi: I = I0 cos^2(θ), kus θ on nurk kahe polarisatsioonijoonte ja läbipääsu filtri vahel.

Ringpolarisaatorid koosnevad lineaarpõhjast ja kvarts- või muu kvaliteetsetest plaatidest, mis tekitavad faasitervist, muutes läbivat polariseerumist ringiks. Need on kasulikud fotograafias glare’i vähendamiseks ja peegelduste kontrollimiseks, võimaldades samaaegselt kontrollida nii heleduse kui ka värvusjooni.

Rakendused ulatuvad foto- ja videotehnika,LCD-ekraanide jaoptiliste süsteemideni, spektroskoopia, mikroskoopia ning 3D-kinodesse. Polarisaatorid vähendavad läbilaskvust ja muutuvad efektiivseteks tööriistadeks valguse polarisatsiooni kontrollimiseks ning töötavad hästi koos teiste optiliste elementidega, nagu filtrid ja lülitus- või modulaatorite süsteemid. Tehnilised näitajad hõlmavad läbitunnetust, Extinction Ratio ja polarisatsiooni sõltuvust lainepikkusel.