absorbtsioon

Absorbtsioon on protsess, mille käigus aine neelab energiat või ainet teatud kujul kiirguse või keskkonna toimel ning muundab selle teiseks energiavormiks. Mõiste on laialt kasutusel füüsikas, keemias, bioloogias ja keskkonnateadustes. Absorbtsioon võib toimuda nii elektromagnetilise kiirguse neeldumisel (nt valgus, infrapuna, UV) kui ka aine või organismi sissetuleva aine imendumisel läbi erinevate barjääride.

Valguse absorbtsioon on kõige paremini teada. Materjal neelab teatud lainepikkuseid, mille tulemusena tekib spekter, mis kajastab materjali koostist ja struktuuri. Absorptsiooni tugevust kirjeldab absorptsioonikoefitsient α(λ); keemilises optikas kasutatakse sageli Beer-Lambert'i seadust: A = ε c l. Siin A on absorbantsus (või optiline tihedus), ε molaarne neeldumisvõime, c lahuse kontsentratsioon ja l tee pikkus. Läbipaistvus T on seotud A-ga kui T = 10^(-A).

Absorptsioon keemias ja biofüüsikas toimib erinevate mehhanismide kaudu. Keemias tuleneb see elektronide üleminekust või molekulaarsetest vibratsioonidest ning seda kasutatakse ainete identifitseerimiseks ning kontsentratsioonide määramiseks. Bioloogias ja meditsiinis tähendab absorptsioon tavaliselt ainet tervikuna läbi raku- või seedetrakti barjääri ning sissetuleva osa jõudmist verre või sihtkohta.

Adsorptsioon eristub absorptsioonist: adsorptsioon on aine kinnitumine materjali pinnale, mitte selle sissetoomine läbi barjääri. Absorbtsioonide mõistmine on oluline näiteks spektroskoopias, keskkonnateadustes ja ravimite manustamisel.

---