Inorgaanilised

Inorgaanilised ühendid, ehk anorgaaniline keemia, hõlmavad kõiki keemilisi ühendeid, mida peamiselt ei või pidada orgaanilisteks. See valdkond sisaldab mineraale ja looduslikke aineid, soolasid, okside ja hüdroksiide ning koordineerivaid kompleksühendeid. Inorgaaniline keemia tegeleb nende ühendite sünteesi, struktuuri ja omaduste uurimise ning nende rakendustega tööstuses ja looduses. Kuigi enamik inorgaanilisi ühendeid ei sisalda süsinik-hidrogeni (C–H) sidemeid, esinevad mõningatel juhtudel organomaterjalid, mis käsitletakse inorgaanilise keemia osana.

Uurimisvaldkonnad on väga mitmekesised. Huviks on metallide ja mitte-metallide ühendite omadused ja reaktiivsus; oksiidide, hüdroksiidide ja soolade iseloom ning nende süntees; koordineerivad kompleksid ja nende ligandid; kristallograafia ning materjaliteadus. Inorgaaniline keemia hõlmab ka katalüüsi kesk ja energiamaterjalide arendust, sealhulgas semikonduktorite, klaasi ja portselani tootmise teooriat ja rakendusi.

Kasutusalad on laiad: tööstuslik katalüüs ja suuremate kemikaalide süntees, materjalide tootmine ja töötlemine (klaas, portselan, kõrgtehnoloogilised materjalid), väetised, elektroonika- ja energiasektor ning keskkonnakaitse. Inorgaaniline keemia moodustab keemia ja seotud teaduste aluse, võimaldades arenguid materjalide, protsesside ja tehnoloogiate vallas.