süsinikhidrogeni

Süsinikhidrogenid, mida tavaliselt nimetatakse süsivesinikeks, on orgaaniliste ühendite rühm, mis koosneb peamiselt süsinikust ja vesinikust. Nende molekulid võivad olla kergesti konstrueeritud ahelad või tsüklilised struktuurid ning sisaldavad erinevaid C–C ja C–H sidemeid. Süsivesinikud moodustavad suurima osa Maa põhilistest orgaanilistest ühenditest ning esinevad nii looduslikult kui ka tööstuslikult.

Süsivesinikud jagunevad peamiselt küllastunud ühendite ja mittesüllastunud ühendite vahel. Küllastunud ühendite nimetuseks on alk aanid (üldvalem CnH2n+2), mis sisaldavad ainult üksik-sidemeid. Mittesüllastunud ühendite hulka kuuluvad alkeenid (CnH2n; sisaldavad üksik- ja kahekordselt sidemeid) ning alkinid (CnH2n-2; sisaldavad kolmekordsed sidemeid). Lisaks on tsüklilised süsivesinikud (nt cycloalkanid) ning aromaatsed süsivesinikud (nt benseneen, naftaleen).

Füüsikalised omadused sõltuvad peamiselt ahelate pikkusest ja struktuurist: süsivesinikud on tavaliselt ebipolaarsed ja vees lahustuvad halvasti; nende keemistemperatuurid tõusevad koos ahelate pikkusega. Gaasilised süsivesinikud on lühikesed ahelad, pikemad ahelad võivad olla vedelad või tahked.

Allikad ja tootmine: süsivesinikud esinevad looduslikult maagaas ja nafta kujul ning on fossiilsete kütuste peamised koostisosad. Tööstuslikult valmistatakse ja töötlevad need krakkimise, reformeerimise ja seonduvate protsesside teel; neid kasutatakse kütusena, lahustitena ja toorainena plastide ning teiste orgaaniliste ühendite sünteesis.

Reaktsioonid ja rakendused: põlemisel tekivad süsinikdioksiid ja vesi; mitmesugustes lisamis- ja asendusringides mittesüllastunud ühenditele; krakkimine ja reformeerimine muundab raskemaid süsivesikuid kergemateks. Rakendused hõlmavad kütuseid (bensiini, diisli, maagaasi), lahusteid ning toorainena plastikutele ja teistele kommertslikele toodetele.