inorgaanilise

Inorgaaniline keemia on keemiateaduse haru, mis tegeleb inorgaaniliste ühendite ja nende omaduste, sünteesi ning kasutamisega. See hõlmab laia valikut aineid metallide ja mineraalide ühenditest kuni okside, soolade ja koordineeritud ühenditeni ning sisaldab ka organometallilisi ühendeid ning erinevaid materjale.

Subvaldkonnad hõlmavad sünteesi ja struktuuri, koordineerimiskeemiat, bioinorgaanilist keemiat, katalüüsi ja materjaliteadust. Uuritakse nii lihtsaid kui ka keerulisi inorgaanilisi süsteeme, nende koostist, sadestumist ja reaktsioonimehhanisme, kasutades erinevaid karakteriseerimismeetodeid nagu kristallograafia ja spektroskoopia.

Rakendused hõlmavad katalüsaatorite arendust, materjalide tootmist (keramika, pooljuhid, erinevad väärismetallide jaotused), keskkonna- ja ressursikasutusega seotud protsesse ning ravimite ja biomeditsiiniga seotud lahendusi. Inorgaanilise keemia teadmised on aluseks mitmetele tööstuslikele protsessidele, materjalitehnoloogiale ja keskkonnakaitse lahendustele.

Seos teiste teadusvaldkondadega on tihe: see ühildub orgaanilise keemiaga mõnede ühendite klasside uurimisel ning moodustab tiheda koostöö raami materjaliteaduse, füüsikalise keemia ja analüütilise keemia valdkondadega. Eestis kasutatakse mõistet „inorgaaniline keemia” laialdaselt ning see kuuletub keelelisi kontekste arvestades erinevatele vormidele, sealhulgas omandades sobiva genitive vormi nagu „inorgaanilise” oma lausetes.