Immuunosupressiooni

Immuunosupressioon ehk immuunosupressiivne toime on immuunsüsteemi aktiivsuse vähendamine. See võib olla ajutine või püsiv ning tekkida meditsiinilise raviga, haiguse või looduslike mehhanismide tõttu. Immuunosupressiooni peamine eesmärk on vähendada immuunreaktsioone, näiteks organi siirdamise järgselt või autoimmuunhaiguste ravis.

Meditsiinilises kontekstis on immuunsüsteemi pärssimine sageli iatrogeenne ja ravimitega seotud. Ravimite rühmad hõlmavad kalkineuriini inhibiitoreid (tsüklosporiin, takrolimus), mTOR-inhibiitoreid (sirolimus), antimetaboliide (atsatiopriin, mikofenolaat mofetiil), kortikosteroide (prednisoloon) ning bioloogilisi ravimeid (rituximab, infliksimab, adalimumab, alemtuzumab).

Mehhanismid: paljud immuunsupressiivsed ravimid vähendavad T- ja B-rakkude aktiivsust ning tsütokiinide tootmist. Konkreetsete ravimite toimed hõlmavad: kalkineuriini inhibiitoreid, mis alandavad IL-2 sünteesi; mTOR-inhibiitoreid, mis pidurdavad rakkude proliferatsiooni; antimetaboliite, mis piiravad DNA sünteesi; kortikosteroide, mis on laiaulatuslikult põletikuvastased; bioloogilisi ravimeid, mis modifitseerivad immuunvastuse signaale.

Peamised näidustused on elundisiirdused (organi tagasilükkumise ennetamine) ja autoimmuunhaiguste ravi, näiteks reumatoidartriit, süsteemne luupus eritematoos, põletikulised soolehaigused ja vaskuliidid. Mõnikord kasutatakse immuunsupressiooni ka onkoloogilises ravis kombinatsioonravi osana.

Riskid ja jälgimine: immuunsupressioon suurendab infektsioonide riski ning võib suurendada vähkide ja teiste komplikatsioonide tekke ohtu. Teised kõrvaltoimed hõlmavad hüpertensiooni, diabeeti, hüperlipideemiat ning neeru- või maksakahjustusi. Monitooring hõlmab ravimite kontsentratsioonide jälgimist ning neeru- ja maksa funktsiooni testide regulaarset seiret, infektsioonide ennetamist ja vajadusel vaktsineerimist (elusvaktsiinid võivad olla vastunäidustatud immunosupressiooni ajal).