Immunoglobuliinid

Immunoglobuliinid ehk antikehad on suurte glükoproteiinide rühm, mida toodavad B-lümfotsüütidest plasmotsüütide kaudu. Need valgud moodustavad keha peamise humoraalse immuunsuse osa, tuvastades ja neutraliseerides võõraid molekule, nagu viirused, bakterid ja toksiinid. Antikehad seonduvad antigeenidega spetsiifiliste paratoppidega ning suudavad alustada erinevaid immuunreaktsioone, sealhulgas neutraliseerimist, opsoniseerimist ja komplementi aktiveerimist.

Immunoglobuliinid on Y-kujulised molekulid, milles on kaks raske ahelat ja kaks kerge ahelat. Kerge ahel on kas kappa või lambda; raske ahela tüüp määrab klassi: gamma (IgG), mu (IgM), alfa (IgA), delta (IgD) ja epsilon (IgE). Antigeeni siduvad piirkonnad paiknevad variabilsetes piirkondades (Fab-osa), samas kui konstantsed piirkonnad (Fc-osa) määravad effektiivse funktsiooni ja klassi.

Klassideks loetakse IgA, IgD, IgE, IgG ja IgM. IgG on vereseerumis kõige levinum ja suudab läbida platsentat; IgA esineb peamiselt limaskestades ja rinnapiimas; IgM on esmane vastus infektsioonide korral; IgE keskendub parasiitide vastusele ning allergilistele reaktsioonidele; IgD toimib B-raku retseptorina.

Genoomilised mehhanismid annavad antikehade mitmekesisuse: V(D)J rekombinatsioon ühendab varieeruvad ja konstanted piirkonnad ning somaatiline hipermutatsioon ja klassivahetus suurendavad afinnust ja funktsionaalset mitmekesisust. Kliniliselt on immunoglobuliinid olulised diagnostikas ja teraapias, sealhulgas IVIG-teraapia ja monoklonaalsed antikehad.