monoklonaalsed

Monoklonaalsed antikehad on bioloogilised molekulid, mis pärinevad ühest B-raku kloonist ning on sama struktuuriga ja spetsiifilised konkreetse antigeeni vastu. Neid kasutatakse nii meditsiinis kui diagnostikas, kus nende kõrge spetsiifilisus on peamine eelis.

Neid toodetakse peamiselt hübriomatehnoloogia abil: B-rakku kloon eraldatakse ja ühendatakse müeloomrakuga, mis võimaldab tekkinud rakkudel püsivalt toota ühe ja sama antikeha. See protsess võimaldab saada suures mahus ühtse antikeha, mida saab standardiseerida ja ladustada.

Monoklonaalsed antikehad on väga epitoobotäpsed ja tavaliselt pärinevad erinevatelt allikatelt: hiire-, šimeriseeritud (koos inimese omadustega), inimtsialised või täis-inimesed. Nende allikate erinevus mõjutab immunogeensust ning ravi taluvust patsientidel.

Kasutus meditsiinis hõlmab peamiselt ravi vähieelse või -kaugemate haigustega, autoimmuunhaiguste (nt põletikulised haigused) ja mõnel juhul nakkushaigused. Lisaks võivad need olla seotud ravimitega (antikeha–või antikeha-konjugaadid) nagu ühendatud toksiinide või ravimitega. Diagnostikas kasutatakse neid laboratoorsetes testides antigeenide avastamiseks.

Plussideks loetakse kõrget spetsiifilisust, standardiseeritust ja prognoositavat farmakoloogilist toimet; piiranguteks aga kõrget hinda, immunogeensust, infuusioonireaktsioone ja potentsiaalset resistentsust. Ajalooliselt tõi 1975. aasta töö Köhleri ja Milsteini poolt hübriomatehnoloogia arengu ning võimaldas monoklonaalsete antikehade laialdasemat kasutamist.