opsoniseerimist

Opso niseerimine ehk opsoniseerimine on immuunsüsteemi protsess, mille käigus patogeenide pinnale kinnituvad opsoniinid. Need märgised muudavad mikroorganismid fagotsüütide jaoks kergemini äratuntavaks ja neelatavaks, mis kiirendab fagotsütoosi nii neutrofiilide kui makrofaagide poolt.

Opsoniinid tulenevad peamiselt kahest allikast: antikehadest ja komplementi süsteemist. Antikehad, eriti IgG, seonduvad patogeenide pinnaga ja nende Fc-retseptorite kaudu fagotsüüdid neelavad märgistatud mikroorganismid. Komplementi süsteemi C3b on samuti oluline opso niseerija; see kinnitub patogeenile ja seostub fagotsüütide komplementi retseptoritega (nt CR1/CD35), soodustades neelamist. Lisaks võivad mannosehaigla (MBL) ja teised lectiinid opsoniseerimist hõlbustada läbi lectiin-teed.

Opsoniseerimine on eriti oluline kapseldatud bakterite vastu, sest kapslid võivad vähendada otsest fagotsütaarsust, kuid antikehad ja C3b võivad nende märgistamise abil siiski toimida. Seetõttu mängivad antikehad ja komplemendi komponendid keskset rolli bakteriavastases kaitses ja ühendavad in vivo nii põletikulise kui adaptiivse immuunsüsteemi.

Kliiniline tähendus hõlmab immunodefitsiide ja nakkusetekitajate vastupanu hindamist. Näiteks opso­niseerimise puudulikkused või komplementääri defitsiidid võivad suurendada rakkudele vastupidavate ja kapseldatud bakterite nakkuste riski. Laboris hinnatakse opsoniseerimist osaliselt opsonofagotsütoosi katsega (OPKA) ja üldisemaid komplementi funktsionaalseid teste. Vaktsineerimine keskendub sageli opsoniseerivate antikehade tekitamisele, et parandada patogeenide märgistamist ja elimineerimist.