opsoniinid

Opsooniinid on molekulid või valkude kompleksid, mis märgistavad patogeene ja muud võõrkehad ning teevad need fagotsüütide jaoks kergemini tuvatavaks. Opsoniseerimine suurendab fagotsütoosi tõhusust, kuna fagotsüüdid omavad retseptoreid, mis seovad opsonineid ja alustavad rakulist uptake’i.

Peamised opsoniinid on antikehad, peamiselt IgG, ning komplementi süsteemi osakesed, eriti C3b. IgG seob patogeene Fc retseptorite kaudu fagotsüütidel (FcγR), mis ergutab fagotsüüti. C3b toimib samuti opsoninina ning selle depoitsioon ning selle lõpp-produktid, nagu C3d, võivad suurendada seostumist. Fagotsüütidel onCR1 (CD35) retseptor, mis vahendab C3b seostumist.

Teised olulised opsoniinid hõlmavad mannoosi siduva lipiidide, MBL-i (mannose-binding lectin) ja ficoliinide kaudu toimivaid tegureid, mis käivitavad lectiinteed ning võimaldavad C3b depositsiooni. Alveolaarses kopsukudes mängivad rolli surfaktantvalkud SP-A ja SP-D; need võivad samuti toimida opsonineidena. IgM ja teised antikehad võivad teatud olukordades osutada opsoniinrolile.

Kliiniline tähtsus: opsonine puudulikkused suurendavad raskete aheldatud infektsioonide, eriti kapselliga bakterite (nt Streptococcus pneumoniae, Haemophilus influenzae, Neisseria meningitidis) riski. Immuniseerimine ja antikehade tootmine parandavad opsoniseerimise võimet; patogeeni-kaitsereaktsioonid võivad siiski kapsli või sialilise kate abil vältida opsoniseerimist.

Kokkuvõttes on opsoniinid keskne osa immuunsuse võimest märgistada ja elimineerida patogeene, aidates kaasa efektiivsele fagotsütoosile.