Imigratsiooni

imigratsiooni viitab inimeste liikumise protsessile ühest riigist või piirkonnast teise, kus nad püüavad elada, tööd teha või lihtsalt elukvaliteeti parandada. See nähtus on taustalt kultuuriline, majanduslik ja poliitiline ning on olnud ajaloos üks peamisi jõud, mis on kujundanud rahvastikke ja riikide sotsiaalstruktuure.

Motivatsioonid imigratsiooni taustal on mitmekesised: otsed tööle, paremaid tulusid ja paremat elamiskvaliteeti, erinevuste vältimine (näiteks sõjakuulutused või etüturg) või humanitaarseid põhjuseid (liikmete päästmine põgenike eel) on tavalised. Samuti mängivad rohelisi impiiriasid, nagu looduslikud katastroofid ja kliimamuutused, rolli ning on tutvitatud kui “klõpsedumuutuste” süvendajate potentsiaal.

Rahvusvahelisel tasandil reguleerib imigratsiooni mitmeid kokkuleppeid ja üksikuid seadusi. Euroopa Liidu liikmesriikides on tööstusliku ja seadusliku moone korraldava pääsee õigus, samas kui Eesti riigidel on oma loogilised poliitikad.

Imigrantsid peiduvad peamiselt majandusesse kogu maailmas – millikel neile on suuremad tõenäosused tööle, tuginedes oskustele, kontsentratsioonile ja keeltekõikidele.

Hypoteetiliselt võib imigratsioon tõsta riigi mitmekesisust ning innovatsiooni, kuid samas võib see tõsta vajadust selgitada integratsiooni ning vaenlusteadlikku, nationaliseeritud säritusi. Mitmed uuringud näitavad, et edukas integreerimine on mõlemale poole kasulik; aga mitteõlgub villund üheks mõtte tingimuseks.

Imigratsiooni teooriaid hõlmab nii klassi, kultuuri kui ka turu - jõud ühiselt; see reflekleerib vahelist kooskõlastust, fanta (auristynesk) ning koduehtelsuse Eesti diskussioon.