imigratsioon

Imigratsioon tähistab inimeste liikumist ühest riigist teise elama asumiseks või püsivaks elukohaks. Sihtriigis võib immigreeruda erinevatel eesmärkidel ja eri kestvusega plaanidega. Imigratsiooni vastandiks on emigreerimine (riigist lahkumine) ning sisemigratsioon (riigi sees liikumine).

Erinevaid vorme on majandusmigratsioon, perekonna ühinemine, varjupaigamenetlus ning ajutine või pikaajaline elamisõigus. Majandusmigrandid otsivad tavaliselt tööd või paremaid elutingimusi; perekonna ühinemine võimaldab pereliikmete liitumist; varjupaigamenetlus hõlmab taotlusi rahvusvahelise kaitse saamiseks.

Riigid reguleerivad imigratsiooni viisade, elamislubade ja töölubade kaudu. Elamisluba võib olla ajutine või pikaajaline. Varjupaiga menetlused järgivad rahvusvahelist õigust. Integratsioonipoliitikad hõlmavad keeleõpet, tööjõuturul oskuste tunnustamist, hariduse ja tervishoiuteenuste ligipääsu ning sotsiaalset kaasatust.

Mõju ja arutelud: Imigratsioon mõjutab demograafiat, tööjõupuudust ja majanduskasvu ning võib rikastada kultuurilist mitmekesisust. Samas tõstatab see küsimusi integratsioonist, avalike teenuste kulu, turvalisusest ja sotsiaalsest ühtekuuluvusest. Poliitikad püüavad tasakaalustada tööjõunõudlused, inimõiguste tagamise ja ühiskonna kaasamise.