Identifitseerimine

Identifitseerimine on protsess, mille käigus määratakse isiku või asja identiteet. See hõlmab tavaliselt erinevate tunnuste või tõendite võrdlemist teadaolevate andmete või autentimisandmetega. Identifitseerimine vastab küsimusele: kes see on?

Oluline on eristada identifitseerimist autentimisest. Identifitseerimine keskendub isiku või objekti tuvastamisele, samas kui autentimine kontrollib, kas esitatud identiteet on tegelikult see, kelleks ta esineb. Sageli järgneb identifitseerimisele autentsusprotsess, mis kinnitab õiguse ligipääsuks.

Meetodid. Dokumentide kontrollimine (pass, ID-kaart), elektroonilised tõendid (mobiil-ID, Smart-ID, eID), biometrilised andmed (näotuvastus, sõrmejäljed), teadmiste põhised kinnitused (PIN-koodid, paroolid) ning andmebaaside võrdlemine või sertifikaadid.

Rakendused hõlmavad nii füüsilist ligipääsu (hooned, piirialad) kui ka digitaalseid teenuseid (e-teenused, panga- ja tervishoiuteenused, sisselogimine veebis).

Privaatsus ja andmekaitse on identifitseerimisega seotud kriitilised teemad. Kehtivad rahvusvahelised ja liikmesriiklikud õigusnormid, näiteks Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus (GDPR). Nõutakse minimaalset andmete kogumist, selge eesmärk ja nõusolek ning turvalist andmete töötlemist.

Eestis on identifitseerimine keskne osa digitaalsest identiteedist. Eesti lahendused hõlmavad isikut tõendavat kaarti (ID-kaart), mobiil-ID ja Smart-ID, mis võimaldavad isikut tuvastada ning autentida mitmes Euroopa ja kohalikes e-teenustes.

Väljakutsed ja riskid hõlmavad identiteedivõltsimist, andmete lekkimist, vargusi ja turvalisuse nõrku kohti. Tugevad autentimisviisid, andmete kaitsemeetmed, auditeerimine ja kasutajaharidus on olulised riskide leevendamiseks.

Kokkuvõttes on identifitseerimine keskne mõiste nii füüsilises kui digitaalses turvalisuses, mis õigustab kontrolli ja juurdepääsu vastava identiteediga seotud kontekstides.