Emotsioonid

Emotsioonid on subjektiivne kogemus, mis tekib seoses elus oluliste sündmuste või stiimulitega. Neid iseloomustab kiire tekkimine, lühiaegne kestus ja tugevad füsioloogilised ning käitumuslikud märgid. Emotsioonid erinevad tunnetest ja meeleoludest: tunded on sisemine kogemus, meeleolud püsivad kauem ning emotsioonid on tavaliselt suunatud konkreetsele olukorrale või sündmusele.

Teooriaid on palju, kuid tavaline jaotus kirjeldab emotsioone valentsi (positiivne-negatiivne) ning erutust (aktiivsuse tase). Teoreetiline lähenemine James–Lange rõhutab keha reaktsioonide rolli emotsionaalse kogemuse tekitamisel, Cannon–Bard jaotab tähelepanu samaaegselt kehale ja tajule ning Schachter–Singer lisab kognitiivse hindamise tähtsuse. Paljudel kontseptuaalsetel mudelitel on püstitus, et põhielemendid võivad hõlmata rõõmu, kurbust, viha, hirm, üllatust ja huvi.

Neurofüsioloogiliselt kaasnevad emotsioonid autonoomse närvisüsteemi toimimisega ning peamised ajustruktuurid on amügdala ja prefrontaalsed korteks. Emotsioonide väljendused ilmnevad näoilmetes, kehakeeles ja hääles ning neid seostatakse kultuuriliste väljendusreeglitega. Vaatlused näitavad nii emotsioonide universaalseid komponente kui ka kultuuridevahelisi erinevusi nende väljenduses ja tõlgenduses.

Emotsioonidel on oluline roll otsuste, tähelepanu suunamise ja mäluprotsesside mõjutamisel. Nad võivad tugevdada või pidurdada õppimist ning kujundada sotsiaalseid suhteid. Emotsioonide reguleerimine hõlmab strateegiaid nagu tähelepanu juhtimine, kognitiivne ümbermõtestamine või reageerimise edasi lükkamine. Düsregulatsioon võib olla seotud ärevus-, meeleolu- või emotsioonihäiretega.

Uurimuses rõhutatakse kultuurilist konteksti: erinevad ühiskondlikud normid ja näidetsoonid mõjutavad, kuidas emotsioone kogetakse ja väljendatakse. Emotsioonid on seega nii bioloogilised mehhanismid kui ka sotsiaalne nähtus, mis on pidevas muutumises vastavalt kogemustele ja keskkonnale.