Emigratsioon

Emigratsioon on ühe riigi kodanike või elanikke riigist välja liikumine teise riiki elama või töötama. Emigrant on riigist lahkunud inimene; sisseränne on vastupidine liikumine. Emigratsioon võib olla ajutine või püsiv ning sellel on mõju nii koduriigile kui sihtriigile.

Peamised motiivid jagunevad surujateks (push) ja tõmbavalteks (pull): majanduslikud võimalused, töökohtade leidmine, haridus, turvalisus ning pere ühinemine. Mõnikord on liikumine sunduslik (sõjapõgenikud, tagakiusatud) ning teinekord vabatahtlik, parema elukvaliteedi otsingul.

Ajalooliselt on emigratsioon mõjutanud paljusid riike: tööstusrevolutsiooni ajal ja 19. sajandi lõpus–20. sajandi alguses toimusid suured ränded; hiljem suurendas Euroopa Liidu liikuvus piiride avamine ja globaliseerumine tööjõurände. Diasporad on kaasa toonud kultuurilist mitmekesisust ja teadmiste vahetust.

Mõjud koduriigile ja sihtriigile. Kodu riigis võib emigratsioon põhjustada rahvastiku vananemist, tööjõu ja oskuste puudust, kuid samas tuua sisse remittente ja välisriikide teadmisi. Sihtriigid kogevad tööjõupuudust, majandustegevuse elavnemist ning kultuurilist mitmekesisust; see tekitab vajaduse integreerimis- ja migrantide toetusprogrammide järele.

Statistika ja mõõtmine. Emigratsioon mõõdetakse emigrantide arvuna või nende koguarvuna stockina. Andmed kogutakse rahvaloendustest, ametlikest registritest ja rahvusvahelistest andmebaasidest (nt World Bank, Eurostat, OECD).

Poliitika ja vastuvõtt. Riigid arendavad migratsioonipoliitikat, töölubade süsteeme, perekondlikku ühinemist ja humanitaarset varjupaika ning teevad koostööd naaberriikidega. Mõõdukas ja õiglane migratsioonipoliitika aitab tasakaalustada oskuste pakkumist, sotsiaalset integratsiooni ja koduriigi demograafilisi väljakutseid.