Dekompenseerimine

Dekompenseerimine on meditsiiniline mõiste, mis kirjeldab seisundit, kus keha või üksikud organid kaotavad kompenseerivad mehhanismid ning haigusseisund halveneb. See tähendab, et varasemad mehhanismid, mis aitasid haigust taluda, ei suuda enam vajalikku seiskumist või funktsiooni säilitada.

Kompenseerivad mehhanismid hõlmavad näiteks südamelihase tugevdamist, vererõhu ja verevoolu reguleerimist, vedelike ja elektrolüütide tasakaalu hoidmist ning ainevahetuse muutuste talumist. Dekompenseerumine tekib siis, kui need mehhanismid on ammendunud või ebaefektiivsed ning haigusseisund halveneb. See võib esineda erinevates organisüsteemides, kuid on tavalisem südame-, maks- ja neeruhaiguste kontekstis ning võib esile kutsuda psühholoogilise või muu süsteemi dekompenseerumist.

Näited on südame dekompensatsioon (dekompensatsiooniline südamepuudulikkus), kus esinevad õhupuudus, väsimus, turse ja kaalutõus; maksade dekompensatsioon tsirroosiga koos ascitesi ja ikteruse ning vere tekkimisega; neerude dekompensatsioon ägeda või kroonilise neerupuudulikkuse kujul; diabeedi dekompensatsioon anda ketoatsidoosi või tugeva hüperglükeemia kriisini. Psühholoogiline dekompensatsioon võib ilmneda stressi mõjul või haigusest tingitud vaimse seisundi halvenemisel.

Diagnostika ja ravi põhinevad kliinilisel hindamisel ning laboratoorse ja pildiuuringute leidudel, mis näitavad funktsionaalse puudulikkuse süvenemist. Raviskeem keskendub algpõhjuse korrigeerimisele, patsiendi stabiliseerimisele ja tüsistuste ennetusele ning sageli haiglaravale ja multidistsiplinaarsetele hooldusele. Protsess hõlmab elukvaliteedi ja prognoosi parandamist ning haigusseisundi varajast avastamist ja jälgimist.