Antiarütmikumid

Antiaarütmikumid on südame rütmihäirete raviks kasutatavate ravimite rühm, mille eesmärk on ebanormaalsete impulside tekkimise ennetamine ja südame rütmi või löögisageduse stabiliseerimine. Nad mõjutavad südame elektrilist juhtivust ja refraktaarsust ning muudavad impulside levikut südames, et leevendada arütmiate sümptomeid ja vähendada tüsistuste riski.

Vaughani-Williamsi klassifikatsioon jagab antiaarütmikumid nelja peamisse rühma: Class I naatriumikanaliblokaatorid (Ia: kinidiin, prokainamiin, disopüramiin; Ib: lidokaiin, mexiletiin; Ic: flekainiid, propafenoon); Class II beeta-blokaatorid (propranolool, metoprolool, atenolool); Class III kaaliumikanaliblokaatorid (amiodaroon, sotalool, dofetiliid, ibutiliid); Class IV kaltsiumikanaliblokaatorid (diltiazem, verapamiil). Mõne ravimi klassifikatsioon ei pruugi täielikult erineda ning nende kasutus sõltub patsiendi haiguslikust seisundist ja comorbiditeetidest.

Ravimid kasutatakse nii supraventrikulaarsete kui ka ventrikulaarsete arütmiate kontrollimiseks ja rütmi normaliseerimiseks. Näited näidustustest hõlmavad atriaalset fibrillatsiooni ja flutterit, paroksüsmaalset supraventrikulaarset tahhükardiat ning mõnel juhul ventrikulaarset arütmiat. Valik sõltub rütmist, südamefunktsioonist, kaasuvatest haigustest ja patsiendi taluvusest. Mõned ained, eriti Class Ic ja teatud Class III ravimid, võivad teatud patsientidel suurendada surma riski, mistõttu otsused tehakse hoolikalt ja individuaalselt.

Ohud ja jälgimine: kõik antiaarütmikumid võivad põhjustada QT-intervalli pikenemist ja torsades de pointes’i ning põhjustada bradükardiat või vererõhu langust. Amiodaroon on laialdaselt kasutatav, kuid võib põhjustada kilpnäärme, maksafunktsiooni, kopsude ja naha kõrvaltoimeid ning nõuab pikaajalist jälgimist. Enamik ravimeid vajab regulaarset ECG-monitoorimist, elektrolüütide tasakaalu jälgimist ning ravimite koostoimete hindamist; mõned ravimid võivad vajada haigla juures alustamist või rangemat jälgimist.