Alternatiivkütused

Alternatiivkütused tähistavad kütuseid, mis erinevad fossiilkütustest ja mida kasutatakse transportis ning energiasektorites. Nende eesmärk on vähendada kasvuhoonegaaside heitmeid, suurendada energiaallikate mitmekesisust ja parandada energiajulgeolekut. Peamised liigid on biokütused, elektri kütusena, vesinik, sünteetilised kütused ja maagaasipõhised kütused (nt CNG ja LNG).

Biokütused hõlmavad bioetanooli, biodieseli ja biometaani. Need toodetakse taastuvatest allikatest, nagu taimsed toorained ja jäätmed. Bioetanool lisatakse sageli vedelkütustes, biodiesel diiselmootorites ning biometan on taastuv gaas, mida saab toota jäätmetest või biomassist. Elutsüklimõju sõltub toorainest ja tootmismeetodist ning võib mõnel juhul vähendada CO2-heiteid, kuid tekitab samas küsimusi maa kasutamise ja toidujulgeoleku kohta. Euroopa Liit reguleerib neid RED II raames.

Elektri kütusena kasutatakse elektriautosid ja teisi elektriautojuhte. Elektriautode efektiivsus on suurem kui sisepõlemismootoritel, kuid sõltub elektri päritolust ja laadimistaristust. Elektrikütused vähendavad kohalikke emissioone, kuid laiem kasutus sõltub puhast energiast ja võrgutingimustest.

Vesinik on kütus, mida kasutatakse vesiniku- või kütusesõidukites, sealhulgas kütuseelemendidel. Roheline vesinik toodetakse elektroloosiga taastuvatest allikatest; hall vesinik tuleb fossiilkütuste reformimise teel. Vesinikul on potentsiaal vähendada CO2-heiteid kergetel ja raskematel sõidukitel, kuid väljakutsed on tootmiskulud, infrastruktuur ja tankimisvõrk.

Sünteetilised kütused, nagu sünteesdiisel ja e-kerosene, valmistatakse CO2-st ja vesinikust ning võivad asendada olemasolevaid mootorikütuseid, kui energiasse on tagatud madal CO2 heide. Need võimaldavad drop-in lahendusi, kui energiataristu on puhas ja piisavalt suur. Maagaas (CNG/LNG) pakub lühi- või keskmise pikkusega veduna alternatiivi, kuid sõltub metaani lekkimise kontrollist ja infrastruktuuri arendamisest.