üksindust

Üksindus on inimese subjektiivne tunne või seisund, kus tema sotsiaalne ühendus maailmaga tundub ebapiisav või puudulik. Mõistet käsitletakse sageli mitmes dimensioonis: emotsionaalne üksindus (puuduvad lähimad emotsionaalsed suhted), sotsiaalne üksindus (vähem kui soovitud kontaktide võrgustik) ning vajaduse korral füüsiline üksindus (füüsiliselt üksi olemine).

Riskifaktorid ja põhjused hõlmavad vananemist, terviseprobleeme, liikumis- ja ligipääsetavuse piiranguid, töölt või elust lahkumist, lahutust ning leskust. Sotsiaalse võrgustiku vähenemine ja tehnoloogia kasutamisega seotud eraldatus võivad suurendada üksindust, samas võivad digitaalsed suhtlusvahendid mõnel juhul leevendada.

Mõjud hõlmavad suurenenud riskide seoseid depressiooni, ärevuse, unehäirete, kognitiivse languse ning mõnede somaatiliste haiguste puhul. Üksindus võib halvendada elukvaliteeti ning suurendada tervishoiuteenuste kasutust.

Seadus- ja tervishoiupoliitika puhul on mitmed riigid ning Euroopa Liit teadvustanud üksinduse kui olulise avaliku tervise probleemi ning rakendavad programme selle vähendamiseks. Kogukondlikud sekkumised, sotsiaalne retsept, vabatahtlikkus ning linnaruumi kujundus, mis soosib sotsiaalset kontakti, on levinud meetmed. Oluline on tagada nii sotsiaalset kui digitaalset kaasatust ning vältida liigset ekraanide kasutamist, mis ei asenda näost näkku kontakte.

Mõõtmise osas kasutatakse erinevaid vahendeid, näiteks UCLA Loneliness Scale ja de Jong Gierveld Loneliness Scale; regulaarsed küsitlused annavad parema pildi ning aitavad eristada erinevaid üksinduse vorme ning nende mõju erinevatele gruppidele. Üksindus on mitmetahuline ning mõjutab eri vanuserühmi ja sotsiaalseid kihte.