õigussõnakeeles

Õigussõnakeeles viitab eriline keelekasutus, mida kasutavad õigusvaldkonna tekstid. See hõlmab seaduste, määruste, lepingute ning kohtuotsuste koostamist, tõlkimist ja tõlgendamist. Tegemist ei ole eraldi keele kogumiga, vaid spetsiaalse stiili ja terminoloogiaga, mis on tihti standardiseeritud ja püsiv.

Peamised omadused on terminoloogiline täpsus, pikk ja tihti keeruline lauseehitus ning nominaliseerimine. Tekstides kasutatakse erialaseid termineid ja standardfraase ning sageli viidatakse õigusnormidele. Kasutuses on ka passiivne kõneviis ja kindlalt määratletud definitsioonid; tekst on sageli järjestatud ja ühtlase vormiga, et tagada ühemõttsus ja õiguskindlus.

Funktsioon ja mõju: õigussõnakeeles on eesmärk selgitada õigused ja kohustused ning tagada õiguse kohaldamise jaoks vajalik täpsus. Samas võib see muuta teksti raskesti mõistetavaks laiemale avalikkusele ning soodustada formaalse keele traditsiooni. Seetõttu arutatakse lihtsustatud või plain language suundade üle ning tehakse seletusi ja tõlkeid, et parandada arusaadavust.

Ajalugu ja areng: Eesti õigussõnakeel on kujunenud koos seadusandluse kodifitseerimise ja rahvusvahelise õiguse mõjudega. 20. sajandi lõpp ja Eesti taasiseseisvumise järgsed reformid ning Euroopa Liiduga integreerimine on toonud kaasa standardiseerimise ja ühtlustamise, kuid õigussõnakeele iseloomulik vorm on endiselt formaalne ja täpne.