nominaliseerimine

Nominaliseerimine on keeleteaduses mõiste, mis tähistab sõna muutumist nimisõnaks. Sageli viitab see verbist või omadussõnast tekkinud nimisõnale, milles peitub tegevus, sündmus või olek ning mis võib lauses täita erinevaid rolle, näiteks teema või objekti. Nominaliseerimine võimaldab arutleda tegevuse või nähtuse enda üle, mitte ainult tegija või tegutsemise mehhanismi.

Estonian keel kasutab selleks peamiselt deverbatiivnimisõnu, mille moodustamisel on tavapärane sufiks -mine: lugemine, kirjutamine, õppimine. Need nimisõnad käänduvad nagu teised nimisõnad ning võivad esineda erinevates lausepositsioonides— subjektina, objekti või täiteasendina. Lisaks on olemas tegijat viivad nimetavamad vormid, näiteks agentnimesid moodustavad suffiksid -ja või -ja, nagu kirjutaja (inimene, kes kirjutab). Need vormid lahtiütlevad tegevuse teostaja.

Nominaliseerimine on kasutuslikult oluline nii kirjanduses kui teadus- ja ametlikus stiilis. See võimaldab lühidalt ja tihedalt esitada keerulisi seoseid: näiteks „lugemine arendab kriitilist mõtlemist” või „õppimine võtab aega.” Kui liigne nominaliseerimine võib teksti raskesti loetavaks teha ning tekitada ankroonseid viiteid, siis õigesti paigutatuna ja tasakaalustatuna aitab see teksti struktuuri ja rõhuasetusi selgelt korraldada.

Seosed teiste vormidega hõlmavad participleid ja nominaalseid fraase, mis veelgi kombineerides võivad muuta lause tähendust ja stiili. Nominaliseerimine on levinud mitmes keeltes ning sarnaselt teiste võõraste keeltega mängib see rolli nii semantilises kui diskursiivses korralduses.