õhussaaste

Õhussaaste ehk õhu kvaliteedi halvenemine tekib, kui õhku satuvad kahjulikud ained suuremates kontsentratsioonides kui taustväärtused. See hõlmab peene tolmu ja gaasilisi saasteaineid ning mõningaid mikroorganisme, mis võivad pärineda nii inimtegevusest kui looduslikest allikatest. Õhussaaste on oluline tegur nii tervise kui ka ökoloogilise keskkonna jaoks, ning selle mõju on tuntav linnades ning maapiirkondades.

Peamised koostisosad on PM2,5 ja PM10 ehk peen tolm, ning gaasilised saasteained nagu NOx (lämmastikoksiidid), SO2, O3 ja CO; samuti lenduvad orgaanilised ühendid (VOC). Allikad on laiapõhjalised: liiklus ja selle emissioonid, tööstus, energia tootmine, kütuste põletus, põllumajandus ning looduslikud sündmused nagu metsapõlengud. Piirkonniti ja aastaajati võib õhussaaste koosseis erineda.

Mõjud tervisele ja keskkonnale: pikaajaline või lühiajaline kokkupuude suurendab hingamisteede haiguste, astma ja kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse riski ning suurendab südame-veresoonkonna haiguste haigestumist. Eriti ohustatud on lapsed ja eakad ning inimesed, kes elavad või töötavad väljas. Ökoloogiliselt võib õhusaaste põhjustada taimede kasvuhäireid, happelise sade tõttu mullas muutusi ning üldist ökoloogilist stressi.

Seire ja reguleerimine: õhusaaste jälgitakse riiklikel ja rahvusvahelistel platvormidel ning mõõdetakse peamiste näitajate järgi, nagu PM2,5, PM10, NO2/NOx, O3, SO2 ja CO. Andmed on tavaliselt avalikud ning neid kasutatakse riskihindamiseks ning normide järgimise jälgimiseks. Euroopa Liidu ja WHO soovitused ning riiklikud plaanid suunavad meetmeid, mille eesmärk on vähendada emissiooni, edendada puhta energiat ja parandada transpordi ning tööstuse tehnikaid.