õhusaastele

Õhusaaste on atmosfääri sattuvate saasteainete sisaldus, mis võib kahjustada inimeste tervist, ökosüsteeme ja kliimat. Mõõtmisel keskendutakse peamiselt peenetele osakestele ja gaasilistele ainetele. Peamised saasteained on PM2.5 ja PM10 (peened ja karedad tolmupastakad), ning gaasilised ained nagu NO2 (nitrogen dioxidi), O3 (ozon), SO2 (sulfit), CO ( süsinikmonooksiid) ning lenduvad orgaanilised ühendid (VOC-d).

Allikad jagunevad inimtekkelisteks ja looduslikeks. Inimtegevuse allikateks on transport (kütuste põletus ja liiklus), tööstus, energia tootmine ning kodune kütte- ja põletusviisid. Looduslikud tegurid hõlmavad metsa- ja põlevate esemete põlemist ning tolmukaid. Õhusaaste muutuja sõltub aastaajast, ilmastikutingimustest ja regionalsetest teguritest.

Tervisele ja keskkonnale võivad õhusaaste mõjud olla nii lühiajalised kui pikaajalised. Lühiajaline kokkupuude põhjustab köha, kurguärritust ning hingamisraskust; pikaajaline või raske kokkupuude on seotud suurema riski südame- ja kopsuhaiguste, varasema suremuse ning laste arenguhäiretega. Haavatavaks loetakse lapsi, vanemaealisi ning krooniliste haigustega inimesi.

Monitooring ja reguleerimine toimuvad riiklikul ja Euroopa tasandil. Euroopa Liit on kehtestanud õhukvaliteedi piirnorme (nt Directiva 2008/50/EC), mille alusel moodustatakse riiklikud õhuseirevõrgud ning antakse elanikele teavet õhukvaliteedi kohta. Näitajad hõlmavad PM2.5, PM10, NO2, O3 ning üldist õhusaasteindeksit.

Vähenemiseks töötatakse transpordi-, kütte-, tööstus- ja energiasüsteemide tõhustamise ning rohelise infrastruktuuri arendamise nimel. Individuaalsed soovitused hõlmavad õhukvaliteedi jälgimist ja vajadusel piiranguid kõrges saastepiirkonnas, siseruumide õhu kvaliteedi hoidmist ning suuremate kokkupuudete vältimist välitesperioodidel.

---