väljakirjutamine

Väljakirjutamine on eesti keeles termin, mis tähistab tegevust kirjutisse kandmise või välja kirjutamise kujul. Sõna koosseisust tulenevalt viitab see sageli protsessile, kus suuline või mõistlik sissejuhatus muutub kirjalikuks vormiks. Etymoloogiliselt koosneb väljakirjutamine liigist välja (out, välja) ja kirjutamine (writing).

Väljakirjutamine leiab kasutust eri valdkondades. Hariduses kirjeldab see kirjutamisharjutust, kus õpilane kohandab või laiendab suuliselt esitatud materjali kirjalikuks vormiks. Eesmärk on parandada selgust, struktuuri ja sõnavara ning saada põhjalik, loogiline tekst. Seda tüüpi ülesandeid kasutavad õpetajad, et hinnata õpilase arusaamist ja organiseerimisoskust, mitte ainult kas kirjutustäpsust.

Keele- ja discursusteaduses võib väljakirjutamist käsitleda kui protsessi, mille käigus kõnekeelne või intervjuuseinardus muutub kirjalikuks tekstiks. Siin võib rõhk olla ka kirjeldava või analüütilise tulemuse loomisel ning märksõnade, pöörangute ja puuduvate või ebatäpse väljenduse märgistamisel. Mõnes kontekstis seostatakse see verbatiivse transkriptsiooniga või mõtteavalduste protokollidega, kus avaldatakse mõtlemisprotsessi kirjeldus.

Väljakirjutamine erineb tihedalt kokkuvõttest või parafraseerimisest, mis keskendub lühendamisele või ümbervormistamisele. See on pigem detailsele, terviklikule ja selgele kirjalikule esitusele suunatud praktikatekst.

Seonduvad mõisted: transkript, verbatim, mõtteavalduste protokoll, vabakirjutamine, pedagoogiline kirjutamine.