veekeskkond

Veekeskkond on veekogude keskkond, mis hõlmab nii vee kui ümbritseva keskkonna füüsikalisi, keemilisi ja bioloogilisi omadusi. See hõlmab magevee ja soolsampa ning neid ümbritsevaid maakoostisi, ka vett läbivad kontaktpiirid ja kattesüsteeme.

Veekeskkond koosneb nii abiotsiaalsetest kui bioloogilistest komponentidest. Abiotsiaalsetena loetakse veetemperatuur, hapnikusisaldus, pH, lämmastiku- ja fosforisisaldus, soolsus (peamiselt mere ja rannikumere puhul), valguslevik, turbidity ja veevool. Bioloogilised komponendid hõlmavad taimestikku, vetikaid, zooplanktonit, kalu ja mikroorganisme ning nende vahelisi toiduahelaid ja ökoloogilisi protsesse. Veekeskkonna toimimise peamised protsessid on ringlused (nt süsinik-, lämmastiku- ja fosfori ringlus), energia voo ja elustiku struktuuri kujunemine ning elupaikade funktsioneerimine.

Veekeskkonna tüübid on mitmesugused: mageveed (jõed, järved, soosid), brackish ja mereveed, samuti maapõhjavee ja põhjavett ümbritsevad looduskeskkonnad. Olulised on ka veekeskkonna kvaliteedi ja tuleviku säilitamise juhised, kuna inimtegevus mõjutab neid läbi reostuse, eutrofeerumise, elupaikade kadumise ja kliimamuutuste.

Haldamine ja seire põhinevad nii rahvuslikul kui Euroopa raamistikul, sealhulgas veekeskkonna seisundi jälgimine ja standardid ning taastamis- ja kaitseprotseduurid. Indikaatoritena kasutatakse veete kvaliteedi näitajaid, hapniku taset, pH-d, lämmastiku ja fosfori taset, kõvadust, läbipaistvust ja bioloogilist mitmekesisust. Veekeskkond on oluline allikas joogivee, majandustegevuse ja ökosüsteemide talitluse tagamisel.