valgustusajastu

Valgustusajastu oli Euroopa intellektuaalne ja kultuuriline liikumine, mis levis peamiselt 17. sajandi lõpus ja 18. sajandi jooksul. Selle keskmes olid mõistuse, teaduse ja empiirilise teadmise esiletõstmine ning religioosse ning poliitilise autoriteedi kriitika.

Valgustus rõhutas teaduslikku meetodit, kriitilist mõtlemist ja tolerantsust ning uskumust, et inimkond võib oma olukorda parandada läbi hariduse, seaduste ja reformide. Olulised ideed olid loomulikud õigused, sotsiaalleping ning riigi ja kiriku eraldamine; progress ja inimõiguste kaitse.

Valgustusajastu mõjukad mõtlejad olid Voltaire, Diderot, Rousseau ja Kant, samuti teadlased nagu Newton ja Bacon. Väljunditeks olid entsüklopeedia (Diderot ja kaaslased), kirjandus ning teaduslikud seltsid; salongid ja kohvikud toetasid arutelu ning ideede levikut.

Mõju oli laialdane: reformid hariduses ja õigussüsteemis, üldine moderniseerimine ning ideede levik, mis aitas kaasa liberalismi ja demokraatia arengule ning mõjutas Ameerika ja Prantsuse revolutsioone.

Kriitika ja piirangud: Valgustus oli peamiselt Euroopa keskne ning teatud sotsiaalsete gruppide jaoks; naiste õigused ja koloniaalsete rahvaste õigused jäid sageli tähelepanuta; eurotsentrism ja kultuuride mitmekesisuse tähelepanematus olid osa kriitikast.