töökujundust

Töökujundust ehk tööde korralduse kujundamist käsitletakse organisatsioonides kui protsessi, mille käigus määratakse töö sisu, ülesannete jaotuse, vastutus ning töösuhete korraldus. Eesmärk on luua töö, mis vastab nii organisatsiooni vajadustele kui ka töötajate oskustele, motivatsioonile ja heaolule ning mis parandab tulemuslikkust, kvaliteeti ja töökindlust.

Töökujunduse keskse osa moodustavad tööomaduste kujundamine ja nende tasemete juhtimine. Hackmani ja Oldhami töökriteerimismudel toob välja viis põhijoonust: oskusvarivalik, töö identiteet, töö tähtsus, autonoomia ja tagasiside. Nende omaduste tugevus mõjutab töötajate motivatsiooni, töörahulolu ja tulemuslikkust ning võib vähendada tööstressi ja rutiinitaluvust.

Töökujunduses kasutatakse erinevaid lähenemisi. Töö rikastamine (enrichment) ja töörotatsioon (rotation) võivad suurendada oskuste laiust ja autonoomiat ning parandada motivatsiooni. Samuti on levinud tööde suurendamine (enlargement) ning osaluslik kujundus, kus töötajad saavad osaleda otsuste tegemisel ja aruteludes. Sotsio-tehniline süsteemide lähenemine rõhutab tehnika ja inimeste vajaduste koordineerimist kogu tööprotsessis.

Protsessi etapid hõlmavad vajaduste hindamist, kavandamist, juurutamist ja hindamist. Sobivaid meetodeid ja tööriistu kasutatakse tööde mõju hindamiseks, näiteks Job Diagnostic Survey (JDS) ning töötajate rahulolu, püsivus ja tulemuslikkuse mõõtmised. Töökujundus võib parandada töötajate kaasatust ja töö kvaliteeti, kuid nõuab järjepidevat jälgimist ja korraldust, et säilitada tasakaal töötajate heaolu ja organisatsiooni eesmärkide vahel.