motivatsioonile

Motivatsioon on psühholoogiline nähtus, mis juhib, suunab ja hoiab inimese käitumist eesmärkide poole. See tekib, kui inimene peab soovitud tulemuse saavutamist oluliseks või sisimas tähenduslikuks ning see võib hõlmata nii käitumiseplaneerimist kui ka püsivust.

Motivatsioon jaguneb sageli kahte põhiliiki: sisemine motivatsioon ning väline motivatsioon. Sisemine motivatsioon tekib tegevuse enda rõõmu, huvi või isikliku tähenduse tõttu. Väline motivatsioon tuleneb välisest stiimulist, nagu tasud, au, kiitus või sotsiaalne heakskiit. Erinevad olukorrad võivad neid kombinatsioonina esile kutsuda.

Teooriate tasandil on olulised mitmed mudelid. Self-determinatsiooniteooria rõhutab kolme põhivajadust: autonoomiat, pädevust ja kuuluvust, mis mõjutavad inimese motivatsiooni ja kaasatust. Ootuste–väärtuste teooria keskendub sellele, kui suure tõenäosuse ja väärtusega tulemit inimese jaoks teadlikult on seotud—ja kuidas see mõjutab pingutust. Motivatsiooni tase on sageli muutuv ning sõltub eesmärkide selgusest, tagasisidest, arusaamast tähendusest ja sotsiaalsest kontekstist.

Tähtsus. Motivatsioon mängib keskset rolli õppimises, töös ja tervises: see mõjutab õppimisaktiivsust, tööpanust ja jätkusuutust. Hindamine ning kaasav, autonoomiat soodustav keskkond võivad suurendada motivatsiooni ja parandada tulemusi. Praktikas hõlmab see eesmärkide seadmist, tagasisidet, sobiva raskusastmega ülesandeid ning tähenduse loomist.