tsirroosi

Tsirroos on maksakahjustuse lõppstaadium, kus maks on pöördumatult armistunud ja selle parenhüüm on nodulaarse kujuga. See põhjustab maksafunktsiooni langust ning vere- ja sapivoolude häireid. Levinumad põhjused on alkoholi liigtarbimine pikaajaliselt, kroonilised viirushepatiidid B ja C, rasvhepatoos ning autoimmuunne hepatiit. Harva võivad tsirroosi põhjustada sapiteede haigused või geneetilised seisundid.

Varase staadiumi korral on sageli puuduvad sümptomid. Haiguse progresseerumisel võivad ilmneda väsimus, kehakaalu langus, iiveldus ja seedehäired. Edasijõudnud tsirroosiga tekivad kollatõbi, sügelus, astsiit (vedelik kõhus), portaalne hüpertensioon, verejooks ja entsefalopaatia. Mõnel patsiendil on suurenenud maks või põrn ning tärnjas veresooned nahal või kõhus.

Diagnoos põhineb vereanalüüsidel (maksafunktsiooni näitajad, protrombiin ja bilirubiin), pildistamisel (ultraheli, CT või MRI) ning maksakoe uuringul (elastsograafia või biopsia mõnel juhul).

Ravi keskendub põhjuste kõrvaldamisele ja tüsistuste ennetamisele. Alkoholist loobumine, viirushepatiidi ravi ja NAFLD-ga elustiili muutused võivad kulgu aeglustada. Tüsistuste raviks kasutatakse diureetikume ascitesile, laktuloosi ja rifaximini entsefalopaatia korral, ning vajadusel maksansiirdamist. Prognoos sõltub dekompensatsiooni riskist; hindamiseks kasutatakse MELD- või Child-Pugh skoori.