teadusorganisatsioonide

Teadusorganisatsioonide mõiste hõlmab erinevaid institutsioone, mis tegelevad teadusliku teadmuse arendamise, levitamise ja eetika järgimisega. Need organisatsioonid võivad olla mittetulundusühendused, akadeemilised institutsioonid, valitsus- või regionaalsed asutused ning rahvusvahelised võrgustikud, mis ühendavad teadlasi, insenere ja teisi spetsialiste. Teadusorganisatsioonide peamised liigid hõlmavad professionaalseid ühinguid ja seltsasid, mis vahendavad teadmiste vahetust, pakuvad koolitust ja seavad standardeid; riiklikke või piirkondlikke akadeemiaid ning teadusnõukogusid, mis korraldavad hindamist ja strateegilist planeerimist; uurimisvõrgustikke ja konsortsiume, mis koordineerivad suuremahulisi projekte; ning teadusväljaandeid ja rahastamisprogramme, mis teevad tihedat koostööd teaduse rahastamise ja levitamisega.

Funktsioonid ja mõju. Need organisatsioonid pakuvad rahastamist ja hindamist, töötavad välja eetika- ja kvaliteedistandardeid ning koordineerivad teadustöö kvaliteedi tagamist. Nad aitavad kaasa teadmiste levitamisele laiemale avalikkusele, annavad nõu valitsusele ja ühiskonnale ning soodustavad koolitus- ja karjäärivõimalusi ning rahvusvahelist koostööd. Rahvusvahelisel tasandil on teadusorganisatsioonidel oluline roll standardide kehtestamisel ja globaalse teaduskommunikatsiooni arendamisel.

Näited. Maailmas on tuntud organisatsioonide hulgas USA National Academy of Sciences, Royal Society (Suurbritannia), Leopoldina – Saksa Rahvuslik Teaduste Akadeemia, ning erinevad Euroopa ja rahvusvahelised võrgustikud nagu International Science Council. Eestis täidavad sarnaseid ülesandeid Eesti Teaduste Akadeemia ning teised riiklikud ja valdkondlikud ühingud ning uurimisvõrgustikud. Teadusorganisatsioonide koostöö on oluline osa teadussüsteemi toimimisest, innovatsioonist ja tõenduslikult informeeritud poliitikast.