tagasivõimu

Tagasivõim ehk countervailing power on mõiste, mida kasutatakse politoloogia ja sotsioloogia diskursuses, kirjeldamaks jõudu, mis toimib dominandi võimu tasakaalustajana poliitilises või majanduslikus süsteemis. Selle kontseptsiooni järgi tuleb süsteemi stabiilsus mitmest võimuallikast, mis suudavad üksteist kontrollida, vältides liigsuvõimu ja soodustades vastutust.

Etymoloogia ja kasutusvaldkonnad: Tagasivõim kirjeldab tasakaalustavaid jõude ning on seotud kontroll- ja tasakaalukonstruktsioonide, pluralismi ja kodanikuühiskonna mõistetega. Politoloogias ja majanduses kasutatakse seda erinevate institutsioonide ja mehhanismide tähelepanekuks, mis võivad piirata suurta võimu.

Mehhanismid: Puudutab nii riiklikku kui majanduslikku sfääri. Riigi tasandil hõlmab tagasivõimudes kontroleerivad institutsioonid nagu põhiseaduslik kohus, parlament, sõltumatu reguleerijad, sõltumatu meedia ja teavitatud kodanikuühiskond. Majanduses viitab see töötajate või ostjate vastuhjule eelistatud tööandjate või müüjate võimu vastu, mis aitab hinnakujundust ja lepingulisi suhteid tasakaalustada.

Piirangud: Tagasivõimu tõhusus oleneb õigusraamist, poliitilisest kultuurist ja institutsioonide sõltumatusest. Võimalik on kurnatus, partisansus või meedia konsentratsioon, mis vähendab valvsuse mõju.

Seosed: vaadeldakse seoses kontrolli ja tasakaalude, pluralismi, kodanikuühiskonna ja meediaga.

Näited: õigussüsteem ja sõltumatu meedia kui ühiskonna tagasivõimu allikad ning töövõtjate või tarbijate organisatsioonid majanduslikus kontekstis.