südamesiirdamine

Südamesiirdamine on kirurgiline protseduur, mille käigus asendatakse patsiendi haig südame doonorsüdamega. See on elu päästmiseks mõeldud ravi raskekujulise südamepuudulikkuse korral, kui muud ravimeetodid ei ole piisavad.

Indikatsioonid hõlmavad endstaadiumi südamepuudulikkust, mida ei kontrollita hästi ravimitega, sealhulgas dilatatiivset kardiomüopaatia ja mõningaid isheemilisi südameeelseid haigusi. Ennetuseks peab doonor- ja vastuvõtjarv sobiv olema ABO- ja HLA-tüübi, ja ristkõrkuse tulemus peab olema sobiv, et vähendada rejekteerimisriski. Eelnevad uuringud hindavad ka nakkuskoldeid ja üldist sobivust.

Operatsioon ise tehakse tavaliselt sternotoomia kaudu ja kateeter- või südamelihase toimel ühendatakse donor süda recipienti suurde vereringesse. Pärast recipienti südame eemaldamist implanteeritakse doonorsüda ning ühendatakse vasaku ja parema atriumi ning suure verevärava alused. Operatsioon lülitub CPB-seadmete (südamemähkimise ja kunstliku vereringe) abil sisse ja välja.

Pärastoperatiivne hooldus keskendub immunosupressioonile, mille eesmärk on doonorsüdame hülgamisvastase immuunsuse kontroll. Tavapärane ravi võib sisaldada kaltsineuriini inhibiitoreid (nt tacrolimus), antimetaboliide (nt mycophenolate mofetil) ja kortikosteroide. Järk-järgult tehakse rejekteerimise jälgimine läbi kliiniliste hindamiste, vereanalüüside ja vajadusel biopsiatega südameseina kohta. Tervisehäired nagu infektsioonid, verejooks ja vaskulaarsed tüsistused on olulised riskid.

Prognoos on paranenud tänapäevaste tehnikate ja hooldusega, kuid pikaajaline ellujäämine sõltub paljudest teguritest, sealhulgas noorukeste ja nooremate vastuvõtjate parem sobivus, doonori puudusest tulenevad väljakutsed ning püsiv immunosupressioon. Alternatiividena kasutatakse vahel südame süstimis- või LVAD-seadmeid sillafunktsioonina või pikaajaliselt mõeldud ravina. Südamesiirdamine on keerukas, elusid päästev ravi, mille edukus sõltub multidistsiplinaarsest lähenemisest.