südamepekslemist

Südamepekslemist (südamekloppimist) iseloomustab subjektiivne tunne, et süda lööb kiirendatult, tugevalt või ebaregulaarselt. Inimesed võivad kirjeldada põrkmist, tõmblemist või märgatavat muutust löögisageduses. Paljud kogemused on lühiajalised ja mööduvad iseenesest.

Põhjused on väga erinevad. Kõige tavalisemad on kahjutud tegurid: kofeiin, alkohol, stress ja ärevus, dehüdratsioon ning ajutised hormonaalsed muutused. Palpitatsioonid võivad kaasneda aneemiaga, kilpnäärme liigsest tegevusest või teatud ravimite mõjust. Mõnel juhul võivad palpitatsioonid viidata südame rütmihäirele, näiteks kodade virvendusele või supraventrikulaarsele tahhükardiale, või peegeldada südamehaigust.

Diagnostika põhineb anamneesil ja füüsilisel läbivaatusel ning esmasel elektrokardiogrammil (EKG). Vajadusel järgneb 24– või 48‑tunnine Holter-monitor, event-monitor või muu pikaajaline jälgimine. Täiendavad uuringud võivad hõlmata ehhokardioograafiat, vereanalüüse kilpnäärme funktsiooni (TSH, vaba T4), raua ja ferritiini ning elektrolüütide taset.

Ravi sõltub põhjustest. Kahjutute palpitatsioonide korral on sageli piisav teavitamine ja elustiili muutused: vähendada kofeiini ja alkoholi tarbimist, piisav vedeliku tarbimine, uni ja stressi kontroll. Kui palpitatsioonid on põhjustatud arütmiast või tekitavad sümptomeid (õhupuudus, pearinglus, sünkoop), võib vaja minna ravimeid (nt beetablokaatorid) või protseduurilist sekkumist (ablatsioon, harva kardioversioon).

Prognoos on enamikul juhtudel hea, eriti kui palpitatsioonid on kahjutud. Kaasuv südamehaigus vajab meditsiinilist juhtimist. Ennetus: elustiili korrektuur, regulaarne uni, stressi vähendamine ning vajadusel ravimite koordineeritud kasutamine arstiga.