suurkoalatiomallit

Suurkoalatiomallit on poliitiline koalitsioonimudel, kus kaks suuremat erakonda moodustavad valitsuse ja jagavad ministrikohad, et saavutada parlamendi enamust või tagada stabiilsus kriisiperioodil. Selline moodustis on levinud paljudes parlamentaarsetes demokraatiates ning see kasutatakse sageli ummiku ületamiseks või suure reformipoliitika läbiviimiseks, kui üksik partei ei suuda saada piisavat toetust.

Töö korraldamisel järgneb suurkoalitsioon tavaliselt ühisele valitsusprogrammile. Ministrite jaotus jagatakse parteide vahel, sageli proportsionaalselt nende parlamentaarsele toele. Mõnikord nähakse ette rotatsioon peaministri ametis või selgelt määratletud eestvedamisstruktuurid. Koalitsiooni kehtestatud reeglid ja mehhanismid, näiteks ühine koalitsiooninõukogu või koostöötõendid, aitavad tagada otsuste ühtsuse.

Suurkoalitsioonide eelised hõlmavad suuremat poliitilist stabiilsust ja suutlikkust võtta kaugeleulatuvaid reforme ning keeruliste probleemide lahendamist, kui parlamendis on puudu ühelti enamusele. Puudused hõlmavad sageli opositsiooni vähest kontrolli ja suure parteide mõjuvõimu tugevnemist, mis võib vähendada poliitilist konkurentsi ning tekitada tunde, et valikuvõimalused on piiratud või-et vähem suudetakse esile tõsta väiksemaid parteisid ja erinevaid seisukohti.

Vormide poolest erinevad suurkoalitsioonimallid: mõnes riigis jagatakse ministrikohad proportsionaalselt valimiste tulemusena, teistes on ette nähtud rotatsioonpeaminister või selged moderaator-lahendused koalitsiooni suunas. Mõnikord kehtestatakse ühisprogramm, mis kirjeldab pikaajalise poliitika raamistiku ning prioriteedid.

Näited Euroopa kontekstist: Saksamaa on korduvalt rakendanud suurkoalitsioone CDU/CSU ja SPD vahel (nt 2005–2009 ja 2013–2017). Austrias toimusid suurkoalitsioonid ÖVP ja SPÖ perioodidel 2007–2013 ja 2013–2017. Sellised moodustised on eritoonid riikides, kus on vaja suuremat konsensust ja võrdselt esindatud suuremaid parteide juhtimise kohti kriiside ajal.

---