subduktiovyöhykkeet

Subduktsioonitsoonid, või subduktiovyöhykkeet, on geoloogilised piirkonnad konvergentsetel laamapiiridel, kus ühe laama külmem ja tihedam os on plaani surutud teise alla ja suundub mantelini. Protsessi vedavad laamavaatotuga ja mantelkonvektsioonid ning selle tulemusena taandub vanem koor ja ilmneb geoloogiline aktiivsus kogu piirkonnas.

Peamised konfiguratsioonid on ookeani-mais- ja ookeani-ookeani subduktsioon. Ookeani-mais subduktsioonis subduktsioon under continental lithosphere moodustab sügava merekäävi, forearci ja allutatud plaani kohal asub vulkaniline võrk. Ookeani-ookeani subduktsioonis subduktsioon toimub ookeani vahelsel laamal, loob süvakäävi ja vulkanilise saarte kaaren.

Subduktsiooni skeemis vabanevad subduktsiooni puudulikkuse tõttu vedelad ained ning hüdreeritud mantel jõuab sulamima ja magma teke kujuneb. Slabi dehüdreerumine vedeldab mantelvõre sulandid ning tekitab vulkanismi ampi kokkukäivat plaati. Samuti tekib Wadati–Benioffi tsoon, mis on löömpeid kajastuv põnevus süvauuendustest ja näitab, kui sügavale subduktsioon toimub.

Põhjalik geoloogiline pilt hõlmab ookeani kaevandust, forearc-asusid, akretsioonilist prismi ja tagavoolutingimuste basseine. Seismiline aktiivsus varieerub kaldalisest suurväljapaiskuni ja megakrömiseni, mis võib tsunamide tekkel olla põhjustav. Subduktsioonitsoonid on olulised mäestiku tekkimise, vulkanismi ja Maa geokemilise ringluse jaoks.

Märkimisväärsed näited hõlmavad Vaikse ookeani “Tulise Ringi” aluseid, nagu Peru-Chile kaev, Cascadia, Jaapan, Sumatra ja Aleuudi/Tonga-Kermadecid. Geofüüsikalised uuringud, seismoloogia ja geokeemilised meetodid aitavad mõista plaatide liikumist, maavärina ohtu ja magmaatilisi protsesse.