seroloogilisi

Seroloogiline uuring ehk seroloogia on immunoloogia haru, mis tegeleb seerumi antikehade ja antigeenide vastastikmõjuga. Seroloogilised testid tuvastavad seerumis olevate antikehade või antigeenide olemasolu ning neid kasutatakse nii infektsioonide diagnoosimisel kui ka immuunsuse hindamisel pärast haigust või vaktsineerimist, veregrupi määramisel ning epidemioloogilises seires.

Peamised meetodid hõlmavad ELISA’d (ensüümiga seotud immunosorbentanalüüs), aglutinatsioonitestide komplekte, immunofluorestsentsuuringuid ja immunoblotti (Western blot). Need meetodid võimaldavad nii kvalitatiivset kui kvantitatiivset määramist antikehade ja antigeenide esinemise kohta. Samuti eristatakse antikehade klassi, näiteks IgM ja IgG, mis aitab hinnata ägedat infektsiooni või varasemat immuunsust.

Rakendused hõlmavad nakkushaiguste diagnoosi (nt HIV, hepatiit B ja C, süüfilis, SARS-CoV-2), immuunsuse jälgimist vaktsineerimise järel ning veregrupi ja transfusioonide ohutuse tagamist. Seroloogiat kasutatakse samuti autoimmuunhaiguste uurimisel ja epidemioloogilises jälgimises, aidates mõista haiguste levikut ja immuunvastuseid.

Piirangud: seroloogiliste testide tulemused võivad varases nakkuses olla ebausaldusväärsed (akuutse faasi “akna” tõttu), ristreaktsioonide tõttu võivad tekkida valepositiivsed või valenegatiivsed tulemused, ning tulemuste tõlgendamine sõltub kliinilisest kontekstist ning mõnel juhul on vaja kinnitavaid teste nucleic acid testide või kultuuride abil.