selfregulatsiooni

Selfregulatsiooni ehk iseregulatsiooni mõiste viitab suutlikkusele kontrollida mõtteid, emotsioone ja impulsse ning kohandada käitumist eesmärgiga saavutada pikemaajalised eesmärgid ja tulla toime muutuvate nõudmistega. See hõlmab planeerimist, eesmärkide seadmist, tähelepanu suunamist, enesekontrolli ja enesehindamist ning strateegilist reageerimist erinevates sotsiaalsetes ja kognitiivsetes kontekstides.

Areng ja mõju: Iseregulatsioon areneb elukestvalt; varases eas on kriitiline roll vanematel, perel ja koolil. Temperament, kasvukeskkond, järjepidev toetus ja kultuurilised normid mõjutavad selle oskuse kujunemist. Stress ja negatiivsed kogemused võivad arengut märkimisväärselt mõjutada ning head soodustavad keskkonnad suurendavad oskuse edasist arengut.

Mehhanismid ja ajul: Kognitiivsed komponendid hõlmavad töömälu, inhibeerimist ja kognitiivset paindlikkust; emotsionaalne reguleerimine hõlmab ümberkujundamist (reappraisal) ja mõnikord emotsioonide allasurumist; probleemide lahendamine on sageli kaasatud. Närvisüsteemi alus on prefrontaalne korteks (dorsolateraalne ja ventromediaalne), anteriorne cingulaator ning limbiline süsteem (amügdala), mille vahelist ühendust ning dopamiini ja noradrenaliini rolli on seostatud reguleerimisprotsessidega.

Mõõtmine ja sekkumised: Iseregulatsiooni hindamiseks kasutatakse kognitiivseid ülesandeid (nt viivitustesti või inhibitiooni mõõtmiseid) ja enesehindamisi. Haridus- ja tervishoiusektoris rakendatakse treeninguid, mis hõlmavad eesmärkide seadmist, jälgimist, tähelepanuori ja erinevaid mindfulnessi ning kognitiiv-käitumuslikke sekkumisi.

Rakendused ja piirangud: Tõhus iseregulatsioon aitab edukalt õppida, toimetada stressiga, vältida sõltuvusi ja paremini hallata kroonilisi haigusi. Siiski on see kontekstispetsiifiline ning individuaalsed ja kultuurilised erinevused tuleb arvestada. Iseregulatsioon ei ole fix trait, vaid paljuski treeningu ja kogemuse tulemus.