sekundaarandmed

Sekundaarandmed on andmed, mis on kogutud ja säilitatud enne uurija enda uuringut, tavaliselt eesmärgiga teistsuguse konteksti või küsimuse jaoks. Uurija kasutab neid andmeid uue probleemi lahendamiseks või ülevaate andmiseks ilma andmete kogumist ise läbi viimata.

Allikad hõlmavad näiteks ametlikku statistikat ja valitsusasutuste haldusandmeid, ettevõtete ja organisatsioonide arhiivitud andmestikke, teaduslike uuringute ja kliiniliste uuringute andmekogumeid ning publitseeritud andmete ja meta-analüüside tulemusi. Sekundaarandmete kogumine on tavaliselt kiire ja odav võrreldes primaarandmete kogumisega.

Sekundaarandmed erinevad primaarandmetest peamiselt selle poolest, et need ei vasta peaaegu alati konkreetse uurimuse esialgse küsimuse jaoks, vaid on kogutud muu eesmärgiga. Uurija peab hindama andmete sobivust, kättesaadavust ja kvaliteeti ning mõistma varjatud sügavamaid kontekste, mis võivad mõjutada tulemuste tõlgendamist.

Eelised ja piirangud: Sekundaarandmed on sageli odavad ja võimaldavad suurte või pikaajaliste trende näidata ning neid saab kasutada kiireks esmaseks hindamiseks või meta-uuringute jaoks. Piirangute hulka kuuluvad andmete kättesaadavuse ja metoodika ebapiisavus, kattuvus või vastuolulised määratlused, puudulik metaandmete dokumentatsioon ning potentsiaalne erapoolikus või puudulik kattuvus uurimuse fookusega.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad majandus- ja sotsiaalteadusi, epidemioloogiat, poliitikauuringuid, turu-uuringuid ja ajaloolisi analüüse. Asjakohane on hoolikas andmekaitse, privaatsusnõuete järgimine ning metoodilise läbipaistvuse ja reprodutseeritavuse tagamine, sealhulgas andmete kvaliteedi ja allikate dokumenteerimine. Sekundaarandmete kasutamisel on sageli oluline teha andmete ühilduvus- ja kvaliteedikontroll, et vähendada mastaapseid vigu ja suurendada uuringu usaldusväärsust.