Sekundaarandmete

Sekundaarandmed on andmed, mis on kogutud algselt teiste eesmärkide jaoks ja mida saab kasutada uues uuringus või analüüsis. Sõltuvalt kontekstist eristuvad need primaarandmetest, mida kogutakse otse konkreetse uuringu tarbeks. Sekundaarandmed võivad pärineda erinevatest allikatest ja võivad olla juba kogutud pikka aega tagasi või kaasaegsed sõltuvalt andmete allikast.

Kõige levinumad sekundaarandmete allikad hõlmavad administratiivseid registriandmeid (näiteks rahvastikuregistrid, maksuregistrid), riiklikke või piirkondlikke statistika- ja uuringuandmeid, ettevõtete sisemisi andmekogusid, arhiivikirjandust ning veebipõhiseid või digitaalseid andmebaase. Neid kasutatakse laialdaselt mitmesugustes valdkondades, sealhulgas sotsioloogia, majandus, tervishoid, haridus ja valitsemine.

Eelised hõlmavad suurimat katvust ja mõnikord ajas ning geograafias laia ulatust, kulude kokkuhoidu ning kiirust, millega analüüsid on võimalik alustada. Higipunktid on see, et andmed ei pruugi vastata spetsiifilistele uurimusküsimustele või -konstruktsioonidele, võivad erineda definitsioonide ja mõõtmiste poolest, ning kaasnevad kvaliteedi ja ajakohasuse küsimused. Andmete ühendamine ja harmoniseerimine võib olla keeruline, eriti kui erinevatel allikatel on erinevad kodeerimised, variatsioonid ja puuduvad metaandmed.

Kasutamisel tuleb arvestada eetilisi ja õiguslikke nõudeid, näiteks isikuandmete kaitset ning andmete omandamise ja kasutamise õigusi vastavalt Euroopa andmekaitse õigusaktidele (GDPR) ning asjakohastele riiklikele regulatsioonidele. Tõhus kasutamine tähendaks hoolikat kvaliteedi hindamist, metakirjelduse (metadata) kontrolli ja vajadusel andmete sünkroonimist ning loogilist linkimist teiste andmestikega.