retseptorikompleksiga

Retseptorikompleksiga viitab bioloogiline mõiste rakulisele mehhanismile, kus retseptorid töötavad koos kaasosistega ja moodustavad funktsionaalse üksuse ligandi tuvastamiseks ning signaali transduktsiooniks. Retseptorid on valgud, mis seonduvad spetsiifiliste ainetega ning muudavad seejärel oma struktuuri, et käivitada rakulised vastused.

Koostises võivad retseptorikompleksid sisaldada peamist retseptori molekuli, kaasosi, adaptor- ja kinaasivalke ning mõnikord ioonikanaleid või ensüüme. Kaasosised aitavad fikseerida ligandi sidumist, suurendada signaali spetsiifilisust ja muuta transduktsiooni kiirust ning amplituudi. Signaali käivitamine võib hõlmata fosforüülimist, dimerisatsiooni ning erinevate downstream radade aktivatsiooni, mis viivad muutusteni rakulises funktsioonis.

Tüübid ja näited. Mõned peamised retseptorikomplekside klassid on membraansed retseptorid, näiteks GPCR-id (G-proteiin-kaugusel töötavad retseptorid), ensüümpostretseptorid ning ioonkanalid, mis avanevad ligandi koosmõjul. Sisesekretoorsed või tuumaga seotud retseptorid võivad moodustada komplekse ajutiste või püsivate kontakti kaudu, nagu mõnede tsentraalseks signaalimise süsteemide komponendid või tuuma retseptorikompleksid, mis reguleerivad geniekspressiooni.

Oluline roll retseptorikompleksidel on meditsiinis ja biomeditsiinis, kuna nende toimel on otsene mõju haigustele ja ravimeetoditele. Häireid retseptorikomplekside toimimises võib seostada näiteks neuroloogiliste, autoimmuunsete või pahaloomuliste haigustega, ning paljud ravimid on suunatud just nende komplekside signaalimisradadele.