reidentifikatsioon

Reidentifikatsioon (re-identification) on protsess, mille käigus anonüümseks või deanonüümseks peetud andmed seostatakse konkreetse isikuga, millega kaasneb tema tuvastamise võimalus. Selline risk tekib tavaliselt andmete jagamisel, teadusuuringutes ja kui kasutatakse taustteadmisi või täiendavaid andmekogusid, mis võimaldavad identiteedi taastamist.

Reidentifikatsioon võib kahjustada isiku privaatsust ja tekitada kahjusid, nagu isikuandmete väärkasutamine või mainekahjustused. Oht suureneb, kui andmed on väga detailsed või unikaalsed ning neid kombineeritakse teiste andmetega.

Peamised meetodid hõlmavad andmete ühilduvust (record linkage) – erinevatest allikatest pärinevate andmete ühendamist sama isiku identifitseerimiseks; taustteadmiste kasutamist, mille põhjal tehakse järeldusi; ning keerukamaid analüüsimeetodeid, sealhulgas masinõpet ja statistilisi meetodeid.

Regulatiivne raamistik käsitleb isikuandmete kaitset: enamik riike ning Euroopa Liit rõhutab reidentifikatsiooniriski hindamist ja kaitsemeetmete rakendamist; GDPR eristab anonüümseks muutmist ja pseudonimeerimist ning nõuab riskide vähendamist, kui andmeid jagatakse.

Riskide vähendamiseks kasutatakse meetmeid nagu k-anonüümi, üldistamine ja andmete vähendamine, pseudonimeerimine, differential privacy ning sünteetilised andmed; lisaks rakendatakse ligipääsupiiranguid, auditit ja andmete töötlemise eesmärgist kinnipidamist.

Reidentifikatsioon on keskne teema andmete jagamisel ja analüüsil ning nõuab nii tehnilisi kui ka korralduslikke lahendusi privaatsuse tagamiseks.