rahastamisallikate

Rahastamisallikad ehk rahastamise allikad on kapitali saamise viisid, mida organisatsioon või projekt kasutab. Need jagunevad peamiselt sise- ja välisteks allikateks ning neis eristatakse omakapitali ja võõrrahastust.

Sisemised rahastamisallikad tulenevad ettevõtte enda majandustegevusest. Näiteks võib rahavooge katta järelejäänud kasum (retained earnings), varude või varade realiseerimisest saadud vahendid ning muud reservid. Siseallikad on tavaliselt odavamad ja võimaldavad rohkem kontrolli, kuid neid piirab ettevõtte olemasolev kasum ja varade väärtus.

Välised rahastamisallikad jagunevad omakapitalist ja võõrrahastusest. Omakapitaliks on investorid ja omanikud (sh riskikapital) ning nende panus lisab omakapitali, kuid tõstab omanike kontrolli ja kasumi jaotamise riski. Võõrrahastus hõlmab laene pankadelt, liisinguid, emiteeritud võlakirju ja teisi võõrkapitali vorme ning sageli kaasnevad sellega intressid ja tagasimaksed. Lisaks on oluline riiklik ja Euroopa Liidu toetusrahastus, fondid ja projektipõhised rahastamisprogrammid. Ka crowdfunding ehk kogukonna kaudu rahastamine ning sponsorlus ja annetused on muutunud täiendavateks allikateks mõnede projektide jaoks.

Rahastamisallikate valik sõltub eesmärkidest, ajakavast, riskitaluvusest ning soovist kontrolli jaotada. Omakapital suurendab kasvu potentialil, kuid vähendab kontrolli; võõrrahastus pakub kiiresti kapitali, kuid lisab finantskohustusi. Valikul tuleb arvesse võtta maksustamist, aruandlust ja finantsriske ning järgida kehtivaid seadusandlikke nõudeid.