rafineerimine

Rafineerimine on protsesside kogum, mille käigus toorained muudetakse puhtamateks ja väärtuslikumateks toodeteks. See hõlmab peamiselt nafta-, metall- ja keemiatööstust ning viiakse ellu rafineerimisjaamades. Eesmärk on eemaldada saasteained, parandada omadused ja toota standardiseeritud toodete seeria vastavalt tarbijatele ja regulatsioonidele.

Nafta rafineerimine on kõige tuntum näide. Toorõli destillatsioon jagab toorõli erinevateks fraktsioonideks keemistemperatuuride alusel. Seejärel toimub konverteerimine: katalüütiline lõhestamine, hüdrokrakkimine, reforming, isomeerimine ja alküüleerimine. Puhastusprotsessid, nagu desulfuratsioon, eemaldavad väävlijäägid enne segude koostamist ja lõpptoodete tootmist.

Metallide rafineerimine hõlmab sulatamist, elektrorefineerimist ja tulekrafineerimist selleks, et saada kõrge puhtusastmega metalle. Keemiline rafineerimine keskendub puhastusele ja võimaldab destillatsiooni, kristalliseerumist, lahusti-eraldust ja adsorptsiooni.

Tehnoloogiad ja keskkond: Rafineerimine on energiamahukas, sõltub katalüüsist ja protsesside integreerimisest. Keskkonnamõjud hõlmavad heitgaase, jäätmeid ja vee tarbimist; nende vähendamiseks rakendatakse puhastust, rekuperatsiooni ja rangeid ohutusnõudeid.

Ajalugu ja terminoloogia: Rafineerimine on arenenud tööstusliku keemia sajandite jooksul ning kaasaegsed rafineerimistehnoloogiad on kujundanud energia- ja keemiatoodangu. Eesti kontekstis tähistab mõiste „rafineerimine“ nii nafta kui metallide ja keemiliste ühendite puhastamist ja kohandamist.

Seosed: petrokemiatööstus, ekstraktiometallurgia, katalüüs ja protsessitehnika annavad konteksti rafineerimise rollile tööstuses.