radiokarbondateerimine

Radiokarbondateerimine ehk süsinik-14 meetod on radioaktiivne dateerimismeetod, mida kasutatakse orgaaniliste materjalide vanuse määramiseks. See meetod põhineb süsiniku stabiilse isotoobi 12C ja radioaktiivse isotoobi 14C suhtel orgaanilistes proovides.

Fotosünteesi käigus omastavad taimed süsinikku atmosfäärist, sealhulgas radioaktiivset 14C. Kui organism sureb, lõpeb süsiniku omastamine ja 14C hakkab lagunema konstantse kiirusega. Süsinik-14 poolestusaeg on umbes 5730 aastat. Mõõtes proovis järelejäänud 14C kogust ja võrreldes seda atmosfääri keskmise 14C tasemega, saab määrata proovi vanuse.

Meetodi kasutamiseks on vaja väikest kogust orgaanilist materjali, näiteks puitu, luud, seemneid või tekstiili. Proovilt eemaldatakse saasteained ja seejärel analüüsitakse selle 14C sisaldust. Tulemused esitatakse tavaliselt aastates enne tänapäeva (BP) ja sisaldavad statistilist ebakindlust.

Radiokarbondateerimist kasutatakse laialdaselt arheoloogias, geoloogias ja paleoklimatoloogias. See on andnud olulisi teadmisi inimkonna ajaloo, looduskatastroofide ja kliimamuutuste kohta. Meetodi piiranguks on see, et seda saab kasutada vaid orgaaniliste materjalide puhul ja selle täpsus väheneb üle umbes 50 000 aasta vanuste proovide puhul. Samuti on atmosfääri 14C taseme kõikumised aja jooksul vaja arvesse võtta kalibreerimiskõverate abil.