radioaktiivsusega

Radioaktiivsus on looduslik või kunstlik protsess, mille käigus ebastabiilsed aatomituumad lagunevad ja kiirgavad energiat alfakiirguse, beeta-kiirguse või gammakiirguse kujul. See kiirgus on elektromagnetiline või osakeste vool, mis võib läbida erinevaid materjale. Radioaktiivsust avastas esmakordselt Henri Becquerel 1896. aastal.

Radioaktiivne lagunemine on juhuslik protsess ja seda iseloomustatakse poolestusajaga, mis on aeg, mille jooksul laguneb pool algsest radioaktiivsest materjalist. Poolestusaeg võib varieeruda millisekunditest kuni miljardite aastateni, sõltuvalt isotoobist. Mõned levinumad radioaktiivsed isotoobid on süsinik-14, uraan-238 ja raadium-226.

Radioaktiivsel kiirgusel on mitmeid rakendusi, sealhulgas meditsiinilises diagnostikas ja ravis (nt PET-skaneeringud ja kiiritusravi), tööstuses (nt materjalide testimine ja gaasi tuvastamine) ning vanuse määramisel (nt süsinikumeetod). Samuti on radioaktiivsusel potentsiaali energiamajanduses (tuumaelektrijaamad).

Samas võib radioaktiivsel kiirgusel olla ka kahjulikke mõjusid. Suurtes kogustes kokkupuude radioaktiivse kiirgusega võib kahjustada elusorganisme ja põhjustada vähki või muid tervisehäireid. Seetõttu on radioaktiivsete materjalide käitlemisel ja ladustamisel oluline järgida rangeid ohutusnõudeid. Radioaktiivse saastumise oht on ka tuumaõnnetuste korral.